Täna, kui olime oma toa ära koristanud ja lemmikfilmi Vickyst ja Cristinast ära vaadanud, sättisime jalutama. Enne vaatasime juba mitu aega aknast ühte nukrat, katkiste akende ja hallide hiiglaslike seintega maja. Võtsime ruubiku-kuubiku ka kaasa. 
Hakkasime minema, enne veel peatusime hetkeks, et suund ikka õige oleks. Siin see mägilinna sisteema jube keeruline. Vaatad, et maja on kiviviske kaugusel aga kui minema hakkad siis peab aretama mingi kavala lükke, et jõuaks samale tasandile kus maja on. Kõikjale peab ringiga minema. Muidugi on ka shortcut´id aga reeglina on need läbi võsa ja vajavad mägironija kvalifikatsiooni.
Me läksime ja läksime ja näe, jõudsime liiga alla. Siis vaatasime ühe eriti müürivahelise ja rohtukasvanud tee ja otsustasime seda tallata. Peale paljusid, elamiseks kõlbmatuid kuid meile väga huvipakkuvaid, urkaid jõudsime vana pankrotistunud tekstiilitehase aladele. Hiiglaslikud tühjad ruumid, täis kangaid, värvilisi niite ja lõngu.
Kuhugi sisse me ei hakanud murdma, oleksime liiga palju tähelepanu tõmmanud. Leppisime akanst paistvaga. Kunagi läheme kindlasti tagasi.
Selle majani me muidugi ei jõudnud kuhu päriselt tahtsime, jalutuskäigule tuli kiire lõpp kui läbi hästi pisikeste, träni täis, tänavate edasi rühkides korraga üks pisike peni(väga agresiivne ja suurte hammastega) lõugama hakkas, ja siis veel üks ja veel üks ja lõpuks oli vaateväljas umbes kaheksa ketiotsas murdvat ja lärmavat nässakat. Tõmbas jahedaks küll.
Aga kokkuvõttes oli hea, seal mahajäetud majade varjus.
Lahtiste varvaste ilmad!
No comments:
Post a Comment