Ma viskan maha läbipõlend ammu kustund sigareti konija leian asemel uue võttes taskust ammu unustatud leitud kirja vanalt sõbralt
Süütan ümbriku ja aitan ennast tulega
kustutatud unega ma unustan kõik sõbrad muud
Ja uinun hooga kõrgemal kui maa ja üleüldse pole enam oluline
Kui ümbrik põleb maas ja koni hambus pole enam olemas mu jaoks
On ainult mõte ammu leitud asjadest kui saaks vaid uuesti nad leida- armastama hakata
Ja kaotada kui miskit muud ja justkui uut tutvustav lektüür mu peos on ammu põlend tuhaks maas
Ja võtta üles suure hoolega kui isa penile mu kodus jagas hoope
Elult oodata on muud
mul olemas on tuul ka mujal- minu tiibades ja maas
Mu hambus mu mõtteis- kõrgemal kui tuul ta ulub läbi kõrvade mis kuuldes üsna halvasti
Kuid arusaades omamoodi ja hiljem hätta jäädes
Selguses on võlu omaette
No comments:
Post a Comment