Päev basseini ääres

Eile bassu ääres, mõnusalt aega veetes, leidsin ma ammu kadunud iseenda ülesse- enda oskuse nautida hetke ja elul ettemängitud viibimist.
Eilne päev algas, kella kaheajal, pärastlõunal. Kiire kohvilonks ja jogurt kosutuseks.
Rätid, kreemid, ajakirjad ja muu vajalik kotti ja randa piscina äärde!!
Helesinine bassuvesi, kenad vetelpäästjad, jäätis, kookoselõhnaga päevitusõli, head ajakirjad nagu Vogue ja Elle, rõõmsad sõbrad, ilusad inimesed, vesiaeroobika, päike, mitte ühtegi pilve, suurepärane vaade mägedele...

Ma isegi korraks unustasin, et ma olen oma viimaste rahade eest surviveida prooviv tütarlaps... ja hea oli.

Bussiga linnas

Portugali jalka meeskond on lõpuks Covilhãs kohal, tulid vist eile juba. Kogu linn on sigimist-sagimist ja elevust täis. Käivad veel viimased koristus-, värvimis- ja muud tööd. Lipukesi, pallikesi ja sallikesi on terve linn täis ja tekib aina juurde. Poodide vaateaknad on heamaitse piiri ammu ületanud ja hoolimata soojast ilmast kantakse villaseid Portugali kirjadega salle. That is the spirit!!

Läksime meiegi, Kaijaga, jalka mängule pileteid nillima. Esimese tarkusega läksime linnavalitsusse, sealt kamandati alllinna staadionile. Tänu sellele saime esimest korda aasta jooksul linnaliini bussiga sõita. Kui silmad kinni panin olin nagu Tallinnas, trollis number kuus.

Staadionile jõudnud, võtsime järjekorda, et tasuta pilet Ronaldot vaatama tasku pista. Tegelikult tahtsime pühapäevasele mängule minna, saime piletid mõlemale- tänasele ja pühapäevasele. Tänasele ei läinud, läksime hoopis mäkki burkut sööma. Ja siis bussiga tagasi, Hoone 4 juurde.

Mõtlesin, et peaks tihemini kesklinnast ja Pac´i ümbrusest minema saama ja bussiga sõitma, nii värskendav oli tänane.

Magav mees

Jalutasime peale ootamatult lõppenud päeva ülikoolist koju. 

Näeme, mees magab pingi peal. Üritasime endale teeselda, et las magab siis. Kaija korraga: "Magab jah, aga kui varsti on jälle kiirabi!" Korraks vaatasime veel tagasi. Ma ka mõtlen, et täna magab aga homme näeme pilti kiriku kõrval, plangu peal, kus kõik eile lahkunud homme kokku saavad. Kiirendasime sammu.

Korjasin teeäärse müüri pealt kaks mooni, koju jõudes olid nad peaaegu kutud. Torkasin vette, ehk puhub elu sisse.

Ja nüüd keetsin Energia talu Elujõu teed.

Mahajäetud majade varjus

Täna, kui olime oma toa ära koristanud ja lemmikfilmi Vickyst ja Cristinast ära vaadanud, sättisime jalutama. Enne vaatasime juba mitu aega aknast ühte nukrat, katkiste akende ja hallide hiiglaslike seintega maja. Võtsime ruubiku-kuubiku ka kaasa. 

Hakkasime minema, enne veel peatusime hetkeks, et suund ikka õige oleks. Siin see mägilinna sisteema jube keeruline. Vaatad, et maja on kiviviske kaugusel aga kui minema hakkad siis peab aretama mingi kavala lükke, et jõuaks samale tasandile kus maja on. Kõikjale peab ringiga minema. Muidugi on ka shortcut´id aga reeglina on need läbi võsa ja vajavad mägironija kvalifikatsiooni. 

Me läksime ja läksime ja näe, jõudsime liiga alla. Siis vaatasime ühe eriti müürivahelise ja rohtukasvanud tee ja otsustasime seda tallata. Peale paljusid, elamiseks kõlbmatuid kuid meile väga huvipakkuvaid, urkaid  jõudsime vana pankrotistunud tekstiilitehase aladele. Hiiglaslikud tühjad ruumid, täis kangaid, värvilisi niite ja lõngu. 

Kuhugi sisse me ei hakanud murdma, oleksime liiga palju tähelepanu tõmmanud. Leppisime akanst paistvaga. Kunagi läheme kindlasti tagasi.

Selle majani me muidugi ei jõudnud kuhu päriselt tahtsime, jalutuskäigule tuli kiire lõpp kui läbi hästi pisikeste, träni täis, tänavate edasi rühkides korraga üks pisike peni(väga agresiivne ja suurte hammastega) lõugama hakkas, ja siis veel üks ja veel üks ja lõpuks oli vaateväljas umbes kaheksa ketiotsas murdvat ja lärmavat nässakat. Tõmbas jahedaks küll.

Aga kokkuvõttes oli hea, seal mahajäetud majade varjus. 

Lahtiste varvaste ilmad!

6. aprill. 2010, kell 10:34

Pühad said läbi ja nädalane vaheaeg sai läbi. Kohemittemidagieiteinud!!!
Ja kool algas jälle, umbestäpselt neli minutit tagasi. Eile algas ka semana academica, serenataga- tudengipäevade laadne olukord. Kestab nädala, ma pean ühe päeva minema- lubasin imelapsele.
Aga eile oli hoopis tore, käisime koos serenatat otsimas, ei leidnud. Aga väga ei vaevanud ka sellega, hoopis istusime pingile, justkui kuuekümne aastased, mõlemal jalg üle põlve, rääkisime juttu ja jõllitasime seina millele on joonistatud mini Covilhã- tulevikust, haridussüsteemist ja vabalteemal.

Hetkel olen kodus, Kaija ka.
Joon kohvi(teine tass) ja söön mistafolhat. Kooliplaan on kella pealelõunaks, et mitte ennatlikult tormata, liigne agarus on ogarus.

Kõige pühadelikumaks pühade toiminguks kujunes hommikusöök(kell 14 või natuke peale) Erasmuse perega. Tehtud said väikesed grupid kes kõik tegid midagi söödavat ja igaüks valmistas ette ühe muna. Ma kleepisin- paar sõna, paar lille ja Carmen Kassi.
Tegime Kaijaga krepesid Nutellaga. Hea, et mingit muna asja ei teinud, sest kõik tegid.

Peale hommikusööki läksime jardimi, oli plaan minna mägedesse lõket tegema, vähemusrahvad ei läinud- sloveenlased, hispaanlased ja eestlased. Ootasime.

Hiljem sõime jääke hommikust ja keerasime vara magama.

LandArt- Shoe project

Eile hommikul läksin koos teistega kolmele arhidektile appi- metsa kunsti tegema!

Väike viperus

Mari hädaldab juba jupp aega, et kõht on tühi.

Kaija: Kui poisid tulevad(poest) siis teeme salatit.

Mari: Jah, mis meil on, salatit, tomatit, krabipulki.

Kaija: Paneme muna ka.

Mari: Jaaa, muna teeb heaks. Aga lähme kohe, keedame munad ära siis pärast lihtsam.

Kaija: Okei, lähme.

Ja poistele kaasa antud shopping list oli selline:
*apelsiinid(4)
*Tomatid
*Piim
*Oliivid
*Krabipulgad
*Munad

Mõistud tule vahest appi!

Hakkasin liigutama ehk Ronaldo tuleb mais külla

Ma ostsin omale ujula pileti juba ammu, siis kui Kamil veel siin oli. Tema tuletas mulle meelde selle, et iga inimene vajab nauditavaks eksisteerimiseks midagi rohkemat kui konto Facebookis ja söök microwave ´st. No põhimõtteliselt ju kõik teavad seda aga mõnikord jääb asi kuidagi mõtte tasemele kinni ja esialgu tundub, et sealt on praktiliselt võimatu liikuma saada.
Point see, et meie saime sealt surnud punktist minema, ostsime ujula piletid ja nüüd oleme hullud lesta ja selle-ujuva-mati fännid! Plaanime isegi mammadega vesiaeroobikasse minna ja mais tuleb Portugali jalgpalli meeskond meie pisikesse mägilinna valmistuma eelseisvaks Lõuna-Aafrikas toimuvaks World Cup´iks(11.06-11.07) Kujutan juba ette kuidas kõik Ritad ja Mariad akende ja uste peal kõõluvad ja igal võimalikul juhul tänavatel patseerivad ja avalikes kohtades figureerivad. Me nii kurjad fännid ei ole, peame enne isegi guuglist meeskonna pilti vaatama, et ikka näod ära õppida!


Video ei ole mitte kuidagi teempsiga seotud, ma tean aga tsill lugu on ja tahtsin sheerida seda. Thanks Enrico!

Alkohol massides, massidele ja tasuta e. kuidas peale Erasmust võib AA püsikundeks saada.

Kui juba jupike aega siin Covilhãs elanud olen ja siinse eluga päris sinapeale saanud võin ma julgelt väita, et see külaelu propageerib alkoholismi(eriti just õrnema soo kaldumist joomarlusele)!!  Muidugi lõpuks ikka iga oma teha, KES TAHAB JOOB, KES TAHAB EI JOO!!

 Esiteks, ööklubisid on siin nagu põhjamaises Tallinnas, ehk siis vähemalt igal tänavanurgal ja tundub, et siiski mitte piisavalt, linnake ise võiks oma suuruselt võistelda Tartuga.
Teiseks igas klubis on korra nädalas Ladies Night ja Menos Zero. Teisipäevast neljapäevani on kindlustatud tasuta joomine või väga soodsalt joomine, lauad tantsimiseks ja sõbrad seltskonnaks.

Pidutsemise ja alkoholi tarvitamise kultuur on Portugalis väga kõrgelt arenenud. Kooli söökslast leiab õlle ja veini kõrvuti mahla ja veega. Veini muidugi juuakse väga palju ja igal puhul ja juhul.
Täiskasvanuks saadakse kuueteist aastaselt ja ööklubidesse pürgutakse juba neljateistkümneselt.. see vist igalpool nii. Krõbe erinevus aga see, et mittemingisugust vanuse või dokumentide kontrolli ei ole, oled 12 või 80, vehet ei ole. Klubi uksed on alati avatud.
Esialgu oli mulle väga harjumatu, et kodust välja pidutsema minnakse alles kella kahe, kolme ajal. Mitte varem.. Ja pidu kestab hommikuni, keskmiselt viie, kuueni.
Märgatavalt väsitavam kui meile juurdunud süsteem.

 

 Kaks märkimisväärset ja populaarset pidu- Menos Zero ja Ladies Night.

 Ladies Night ei ole oma olemuselt sama mis meie armsa Hollyka uksetaha järjekordi tekitab. Kui Tallinnas saad antud peo raames enne 00:00 tasuta peole(oli vist nii??!!)ja kui hästi läheb siis on ootamas ka tervitusnaps(kahtlen oma fakide vettpidavuses), siis siin saad tasuta peole terve öö ja neli jooki omal täielikult vabal valikul kütuseks, peo korraldus on klubiti natuke erinev aga idee on sama- naised pildituks joota.
 Näiteks ühe erandina muutis klubi Academia oma Ladies Nighti menüüd, mindi vist rummikoolaga liiale, klubi jäi rummist kuivale, ükspäev lihtsalt öeldi, et see ei ole tasuta jookide listis.
Teiselpool linna asuvas Chemistry´s saab peale kella kahte ainult kaks tasuta jooki.
Juhtub ka nii, et ühe õhtuga saab mitut klubi Naiste Spesiaaliga külastatud ja tasuta alkohol voolab ojadena õrnade tudengineiude suhu.

Menos Zero- tähendab miinus null. Kuigi iga intelligentne inimene peaks teadma, et null ei saa olla negatiivne ega positiivne on see pidu üks populaarsemaid- ja kardetumaid. :D

Põhimõte siis selles, et üheks ööks muutuvad kõik hinnad võluväel joogikaardil sentideks. Et siis, kui jook on 8 eurot siis sel ööl on sellest müstika ja musta maagia abil saanud 80 senti.  Ehk siis keskeltläbi hinnad paaris jäävad 5 ja 15 krooni vahele. Suuremad kõrid on need kes peo lõppedes maksavad 10-15 euri, lahjemad vennad(näiteks mina) lahkuvad tavaliselt arvega vahemikus 3-5 eurot. Hommikune peavalu ka pisikese arve puhul garanteeritud. Raskematel aegadel sai Menos Zerot naljatades kutsutud ka Memoria Zeroks(mälu null), seal juhtus palju millest ajalugu vaikib veel siiamaani.

Kui nüüd peale seda linnulennu ülevaadet on mulje nagu ma oleksin muidu tore tüdruk aga viinaviga on küljes siis tõesti asi nii kuri ei ole. Auru jaguks mul umbes pooltel pidudel käimiseks, aga nendest pooltest magan ma veel pooled maha, sest ei ole ju midagi kosutavamat kui kerge uinak enne pidu. Väga hästi magades kella alati ei kuule ja kui ärkan ehmatusega hommikul kell 5 siis tean vähemalt, et asi oli väärt, sest uni on siin defitsiit.

I love snow, I love snow!

Eile kui Siiriga välja läksime, Pac´ist kaugemale ei jõudnud.
Osake Erasmusest olid oma parimad võimalikud ja olemasolevad talveriided selga lükanud ja lõbutsesid kelkude, kilede ja lumepallidega. Lasime ennast melul kaasa haarata!

Lõpetuseks olime aluspesuni märjad ja lumised, aga õnnelikult väsinud ja tegime lõunast järelejäänud makaronid soojaks, veel lootsime, et ka täna lund oleks. Eilsest sõjast jäid veel mõned tasumata võlad lumepallide näol ja lumeingleid ei teinud üldse.

Vanarahvas aga teab, et lootus on lollide lohutus, nüüdseks hetkeks on lumest vesi saanud ja mul on räige nohu.

Minu esimene lumi

Nummi, muud ei ole öelda.

Latada e. tudengipäevad Covilhã moodi

Eile sai mulle(ja veel tuhandetele tudengitele) osaks enneolematu rõõm ja au ja kõik mis veel osaleda Latadal.
Latada koosneb: Karneval, isetehtud autode näitus, rongkäik ja meeletu alkoholi tarbimine otse tänavatel(ja muide ka see alkoholi pruukimise osa on traditsiooniline).
Ürituse algusajaks oli määratud kell 14.00 aga asi millega meil on raske harjuda: kella vaadatamine ei ole üldse oluline.
Nii me siis olime seal tänavatel.
Mina, V, K ja kaks pudelit Sangriat.

Reivisime ringi nagu pidulised kunagi. Teel kohtasime palju tuttavaid(endalegi üllatuseks eksole!) ja sõlmisime uusi tutvusi.. Üks kasulikumaid on arstitudengite seltskond ma arvan :D

Leidsime lahkeid tudengeid kes lubasid oma kaabu ja keebiga pilti teha.
Ja leidus see, kes pakkus piiritust.
Ja leidus neid, kes lihtsalt tahtsid pilti teha.
Ja see õllekaupmees, kes andis tasuta õlle(ärivaist=0, muidugimõista).
Ja need, kes juba lõbusas tujus lubasid meil oma autot katsetada.
Ja palju neid kes arvasid, et me oleme Poolast(mina ja K, V on hiinlanna ja see on ilmne rahvus).
Kaks olid, kes tahtsid, et me hobusele musi teeksime.
Ja meeletutes massides oli rõõmsaid, lõbusaid inimesi/tudengeid. Liigagi rõõmsaid ja ohjeldamatult lõbusaid
Ja mõni oli ka selline, kes suutis teha rohkem kui ühe minu eelpool nimetatud tegevuse.
Vot selline on Latada.

Enne Artbarot ja seal

Käisin eile teatris, aru ei saanud s*ttagi.
Tükk oli hispaania keeles.
Ja Saksa autoritelt.
Lõpuks tõmmati üks tüüp laval oksa.
Ja K ütles, et tegevus toimus rongis.
Mina arvasin, et lennukis. Või kahes väikelennukis.
Aga üks agarpliks teatas hiljem, et asukohta ei olnud määratletudki.
Aga jah. Hea, et tasuta etendus oli.

Pärast läksime Artbarosse. Jõime Caipirinhat ja kuulasime Brasiillasi ja C´d Poolast.
Ja siis(üsna varakult) kui teised erinvatesse klubidesse laiali valguma hakkasid, panime meie K´ga õhtule punkti. Päris tublid ju!

Aga eile oli hea õhtu.
Mulle vähemalt meeldis.

Brasiillased. Artbaro. Pilt on kehva kvaliteediga aga õnneks see ei muuda fakte.

Teater.

Jalutuskäik Covilhãs

Muutun palju. Sallivamaks, värvilisemaks.
Ja vaatan paremini ja näen ka rohkem. Inimesi ma mõtlen.

Ja ehk õpin ka midagi. Eile näiteks õppisin, et on asju mis on kaugelt vaadates paremad kui lähedalt...

.. aga hiljem selgus, et lähedalt ei ole ka vist viga. Lihtsalt tahab harjumist.
Saa siis nüüd aru.

Ja unenäod muutuvad ka iga päevaga kummalisemateks, reaalsemateks ja kohati isegi häirivateks. Seguneb Eesti ja Portugal.. kõik on segamini.
Ja hommikul mäletan neid, nad ei ole varastatud nagu tavaliselt.