Tema soovitus

Mäletan nii selgesti
ta soovitas mul valu nautida
ja sellega elada.
Naeratades vastu võtta kõik
mis elul anda ja ette kujutada
et elame filmis

Ta oskas seda hästi
aga kahjuks mitte elada

Easy

Everything is so easy
To come, to go

Easy to run away
Easy to stand by
Nothing to care
All days are rare

But why my back hurts?
Nothing is so easy but life

Panhead

Poolikud pudelid ja kummuli tassid
plakatil mina ja teised
Jakc Daniels kõrvuti Jose Cuervoga
kuum tee
supi sees kartul ja kala

muusika ja  purjakil sõnad
"veel üks pits viina, palun"


mõned mänguautomaadid ja jukebox
kiivrid ja klubide lipud
Harley Davidson
helisev telefon ja närbunud lilled
must kohvi ja mõrudad pilgud
naeratan vaid mina
koos teistega

***

sa pole enam väike oled suur ja ilus
kena isegi on öeldud sulle
võõpad küüned lillaks
sini-sini siniseks
või musta sarnaseks
neil laskeks kuivada
kuid käel on kell mis ammu rock´n´rolli rütmis öiseid tunde kiirustab
su meeltest läbi käinud mõtteid
mehi
tegevusi räpaseid ja enam pole sinu asi
kui palju võtab taksoraha
vene mees kes ametit ei armastanud
ammu enam

kaua enne sinu sündi
patuseks on peetud seda
korra olid
enam pole
hukka läinud eluga
noorusele pistist pakud
vastu voolu kaasa sõidad
võitled uimas endaga

patareid on tühjaks saanud
kella käigud peatunud
õnne otsides veel usud
lugu tuhkatriinust tõllaga
lapsepõlvest head on alged
peas mälestused
tuksed soontest südameni
värvilised  verelibled
istutatud tähendused
appikarjed sõnalised
sisendatult rakkudesse

musta tindi tikkega

kuni surm teid lagundab

Armastus

ta tuleb mul meelde ei mõtle ma enam vaid vahetan sokid ja edasi elan

 krjutan lauale sinise tindiga:

ฉันรักคุณ*

ja kui pliiats tühjaks ei saa

kirjutan veel:

دوستت دارم**

  laual ruumi veel on:

σε αγαπώ***

ja lõppu lisan igaks juhuks:

amo-te****

ja et kindel oleks võtan musta pliitasi

kirjutan:

я  люблю тебя*****

ja siis ma lõpetan: 

我愛你******

lõpuks olen paljajalu:

jebać to*******

*Ma armastan Sind tai keeles

**Ma armastan Sind pärsia keeles

 ***Ma armastan Sind kreeka keeles

**** Ma armastan Sind portugali keeles

*****Ma armastan Sind vene keeles

******Ma armastan Sind hiina keeles

*******Perse kõik poola keeles

***

 Tänaval läksin
ma üksi
koos teistega
tema
ei enam ma mõelnud
et äkki ta elab
Kohtasin mehi ja naisi
üksikuid hingi
ja teiste hulgas teda
üht ilusat tüdrukut
kaksi ta tuli
ta pilgust ma lugesin
vahetust aimasin
poisist kes temaga üldse ei hoolinud
Vahest ei aimanud enam
mis temaga ühte on heitnud
Ei hinnanud siniseid silmi
ja hinge nii kirjut ei hõlmanud
Lõputust pilgust ma üldse ei soovinud
näha neid siniseid plekke
ta hõlmaall peidus on süda

Õnnest tal puudu vaid miski,
mis inimene üldse teab
ja oskab hinnata?

                         (Madeira 2010)

***

Rahvaste mõte jääb kõlama õhku
Peale ühe on keegi siin veel
Kui joome ja õhtuti läheme põhku
Siis kohtame teisi omaenese teel

Ja lõputut vaikust me näha ei saa
Sest rahvaste mõte on kõlamas õhus
Lõpuks ka omaks on võõras maa
Ja tunne et olengi kodus

Betti Alver- Tulipunane vihmavari

BETTI ALVER

1906 - 1989

„ Nõnda ma olen ja nõnda mind loodi- aimajaks hämaral allikal "

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba
rohkem kui pildivihku
rohkem kui linnukest pihku
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin
oh, kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!

Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos
tõesti mu südame ligi
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema ütles aknast:
"Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa
sööma".

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike
ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast
käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad -

ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.

Ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.
Ema lubas osta
uue varju, mis on veelgi kenam.
Uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.

Hana no iro wa

Hana no iro wa

Hana no iro wa

Utsuri ni keri na

Itazura ni

Waga mi yo ni furu

Nagame seshi ma ni

(Ono No Komachi)                                             

Pilt: Patryk Wrocławski

Vitamiin X

Magamine kaua pole olnud mure number üks

kilde poetand minu ellu peegel, sõbra kingitus

pole tundnud olemisest vaeva

Olen näinud, läinud ära

üles korjand elu viljad

Seljataha jätnud mure pusle tegemata töödest

öödes elan endale ma taeva

Olen läinud, üles korjand võtmed kodu ukse avamiseks

näinud väljal kollased on looma karjad

Mööda tänavaid ma lähen

pressin elu viljast uue vitamiini

 sel tähestikus nimeks X

Ja kohe võtan omaks, olematuks muudan puudujäägid

oma kehas taastan tasakaalu

Hommikusel laual roheliseks värvunud on apelsiinid

Voodis magab oma rahu otsides nii rahulikult keha

hing seisab tema kõrval justkui püsimatu laps.

Artur Alliksaar mind pani imestama..

Ei tea kas viimasel ajal uuesti, või nüüd, või koguaeg, olen väga(loe: suhteliselt) palju luuletusi hakanud lugema ja mõtisklma nende üle. Ikka ja jälle alustan mõne põhikooli kirjandusest teada-tuntud värsimeistriga. 
Täna tahtsin ise hakata haikusid tegema. Ei saanud sellest head nahka. Tegin hoopis kakaod, Kaja eeskujul. Ja tema tegi popcorn´i ka. Selle mõnusa kompoti kõrvale võtsin mina Artur Alliksaare ja Kaija South Parki.

Ja siis ma loen neid luuletusi. Siia lisasin kolm mis mind ühel või teisel moel imestama panid ja mida võiks teinekord lugedes teada, et on Artur Alliksaare loomong. Viimase lugesin Kaijale valjult ja oma parima etlemisoskusega ette. Kihhkihh.
Esimene, sest arvasin, et see on Liiv ja alles hiljuti Kaijaga üritasime seda luuletust oma mälusoppidest meelde tuletada.
Teine meeldib mulle, sest lihtsalt meeldib mulle.

Aeg
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,

kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Autoportree
Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.

Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.

Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.

On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
  kui pintslitõmme värvijulges maalis

Viis minutit viimistletud viisakust
Ei tea, kas oled tüdruk, lits või ime,
kuid tean, et sinuga on ülihea,
kui õhtu tulles on me tuba pime
ja sina avad naudinguterea.

Ei uuri ma su püksilõiget, nime,
ei sinu soeng mind vaimustusse vea.
Kuid, teineteist et meie kompasime,
Euroopa kaua mäletama peab.

Me kaardusime teineteise kaisus,
mu pihu alla sattus sinu naisus
ja välja kutsus kauni häbiteo.

See oli päiksepaisteliselt sorav.
Ma karglesin su kaevul nagu orav
ja paika panin surematu eo.

Veel Alliksaart.

*** e. mu omalooming 2

Ma viskan maha läbipõlend ammu kustund sigareti koni
ja leian asemel uue võttes taskust ammu unustatud leitud kirja vanalt sõbralt
Süütan ümbriku ja aitan ennast tulega
kustutatud unega ma unustan kõik sõbrad muud
Ja uinun hooga kõrgemal kui maa ja üleüldse pole enam oluline
Kui ümbrik põleb maas ja koni hambus pole enam olemas mu jaoks
On ainult mõte ammu leitud asjadest kui saaks vaid uuesti nad leida- armastama hakata
Ja kaotada kui miskit muud ja justkui uut tutvustav lektüür mu peos on ammu põlend tuhaks maas
Ja võtta üles suure hoolega kui isa penile mu kodus jagas hoope
Elult oodata on muud
mul olemas on tuul ka mujal- minu tiibades ja maas
Mu hambus mu mõtteis- kõrgemal kui tuul ta ulub läbi kõrvade mis kuuldes üsna halvasti
Kuid arusaades omamoodi ja hiljem hätta jäädes
Selguses on võlu omaette

Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi

Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.
Kord aastas on ta enda vastu aus.
Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.
Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.

Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.
Täis saladusi on ta buduaar.
Siin avaned, kuid end ei anna kätte.
Me vahel pole muud kui vikerkaar.

Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
ka siis, kui tahaks valust oiata.
Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
Kui plahvatan, siis ette hoiatan.

Luuletus Doris Kareva (Päevapildid 1978)

Pildil Coco Chanel

ma kirjutasin ükskord luuletuse(06.02.2010)

kui kohvitassi lauapeale panekuga sõõmu ahmides nüüd algab päev nii ilus eriline
lõpuks üksisilmi omaette laterdades asjadest mis ammu leidnud lahenduse
pole olemas veel olulisemat kui see kus leidsin oma tee et minna üksi leida veel
üks üksik päev ja kohvi olematust tajuda nii kurvalt istudes ja igatsedes suures ringis
enam pole oluline kellega sa leiad oma tassikõrvalt suhkru peidad taskusse
sa hakkad astuma ja minema kuid üksi enam pole olemas siin paika mõtlemiseks
taskust leitud suhkur muudab päeva paremaks kui kohvikusse jäetud vihmavarju vaja oleks
kõrvus kauakuuldud kuulus mees kes pole ammu võitnud bingoga ja perelegi õnne toonud
harva juhtunud on imesid ja on vikerkaargi värvid ära vahetanud oma imestuseks päikesega

HWY- An American Pastoral by Jim Morrison

Poolvägisi, pooljuhusega sattusin lugema Jim Morrisoni luulekogumikku "Ultimos Escritos".

HWY- An American Pastoral
The Hitchhiker

Olen jõudnud oma raamatuga leheküljele 99(kokku on neid 227) ja viimased 20 minutit lugesin hämmastusega lugu poisist nimega Billy, kes ise ütleb, et on hea poiss.

"No, this guy told me you can go down across the border and buy a girl and bring her back and thats what Im going to do. Im gonna go down there and buy one of them and bring her back and marry her. I am."




Billy on hea poiss, kuidagi teele sattunud ja nüüd ta ainult läheb ja läheb, teadmata kuhu, milleks ja kellega, teadmata kuidas teelt lahkuda. Jälgedeks jäävad maha vaid veri ja laibad ning vaimsed häired justkui aina süvenevad.

Men: "So You´re the little bastard that killed all those people! You had a good time, didnt you? You really killed them, didnt you?"

Billy: "But im a good boy."

The men laugh.

Uduhobused

Mul on väga kaugest ajast, võis olla põhikooli keskpalik umbes, üks luuletus meeles. Ma enam ei tea kas see on sõna-sõnalt just täpselt mul peas. Aga peas ta on, mingis omas vormis.
Ma isegi ei tea kes selle autor on (au talle), mis selle nimi on ja miks see mul ikka meeles on. See kerge hirm, mis mu kujutlusvõime tööle paneb nüüd ja pani juba siis, vist...
Alati, kui ma seda luuletust oma peas kordan, kujutan sinna juurde hundi ulgu ja linnukese tsirrtsirri. Peab olema pime ja täiskuu, just sadanud ja vana koppel, seal koplis on vihma- ja kastemärjad valgesse kilesse mähitud heinapallid. Kopli ääres on kraav, kraavis on tohutul hulgal põldmarja vääte. Kopli ääres kasvavad suured puud ja seal kus silm enam ei seleta algab paks mets. Just seal loeksin mina seda luuletust... ja nii loen...

Hallide udude turjal
õhtu kohale toodi
Udud nüüd magavad lohkudes
väsinud hobuste moodi

Lähen ja märga luhta
metsani tallan raja
Silmis kätes ja südames
päikese punane kaja