Ülevaade olukorrast

Täiesti haige olen.
Kurk valutab, räme köha, vägaväga räme köha on..
Terve öö ei saanud magada, K ka ei saanud. Ehk naabrid said.
Kraadinud ei ole.

Ja kuigi viimaselajal olen kurtnud, et keegi on mu unenäod varastanud siis nüüd on nad tagasi. Häirivad mind.

Ja veel ma ei ole kindel kas nad siin ka täna öösel kella kruttisid.. vist.

Ja ma tahan jälle magama minna aga ma ei saa, sest pikali olles tulevad värdjad köhahood peale.

Kohe päris ilus pühapäeva hommik on.

Lõpetamine ja lõppemine

R(kirjutab tahvlile): "Ele bebe tantas cervejas!"
Mina(soss-soss K´le): "Me pole ammu Liftikas käinud.. täna ei saa ka. Aga Jumal teab!"
K(soss-soss mulle): "Jumal teab!"
Mina(alustasin lause..): "Homme on ju see.."

Ja enne kui ma jõudsin oma lause lõpetada...

K(.. lõpetas lause): "Ladies Night!!"

Mina aga mõtlesin meie viimast ja suurt kontrolltööd!

Aga jah, kõik on õige ju, sest me ei mõistagi teineteist lõpuni. Keegi-kedagi.


Pildil M, C, K ja T. Homme pean selle pildi sõnades(mõistagi portugali keeles) teistele edasi andma. Good luck!

Ja nüüd, kell 00:26, ma otsin endas ikka jõudu veel/edasi õppida.
Osa minu suurest Erasmuse perest vaatavad filmi ja teine osa istub Sodas.
Kas ma ei ole mitte tähelepanuväärne eksemplar (See on retooriline küsimus)?

Homme saab keeruline päev olema aga õhtuks on oodata pingelangust(kõlab nagu ilmateade). Enne uut tõusu on väike langus vajalik. Või ma vähemalt loodan nii.

Homme on äratus kell 7 ja kella tuleb kuulata.

Nirvana, Ck ja kaks meid e. pikad tunnid ja magada ei tohi

"Calvin Klein- Laivis ja valitud seltskonnale"









Ema Tereesa mõtles, et ta ei viitsi enam head teha.


Ja sellepeale mõtles Kurt, et paneb pillile hääle sisse ja laulab ühe laulupoisi.

Covilhã mäed

Vallutades iseennast, päevad pole vennad ja õhtud ammugi mitte.
Ikka on hommik õhtust targem ja käitub paremini, teab rokem.
Õhtu kannab tihti roosasid prille ja naerab eufooriliselt.
Või teisel juhul ootab, muretseb, igatseb (minu isiklik eilne õhtu).
Mõnikord oleks vaja natuke hommikut ka õhtusse.
Ja tihti nii juhtubki, aga mõnikord on vaja natuke rohkem õhtut hommikusse.
Alati oleks vaja midagi rohkem.

Ja alati on üks "asi" õnnest puudu.
Ja siiski, ma ei ole õnnetu.
Vastupidi.

Uduhobused

Mul on väga kaugest ajast, võis olla põhikooli keskpalik umbes, üks luuletus meeles. Ma enam ei tea kas see on sõna-sõnalt just täpselt mul peas. Aga peas ta on, mingis omas vormis.
Ma isegi ei tea kes selle autor on (au talle), mis selle nimi on ja miks see mul ikka meeles on. See kerge hirm, mis mu kujutlusvõime tööle paneb nüüd ja pani juba siis, vist...
Alati, kui ma seda luuletust oma peas kordan, kujutan sinna juurde hundi ulgu ja linnukese tsirrtsirri. Peab olema pime ja täiskuu, just sadanud ja vana koppel, seal koplis on vihma- ja kastemärjad valgesse kilesse mähitud heinapallid. Kopli ääres on kraav, kraavis on tohutul hulgal põldmarja vääte. Kopli ääres kasvavad suured puud ja seal kus silm enam ei seleta algab paks mets. Just seal loeksin mina seda luuletust... ja nii loen...

Hallide udude turjal
õhtu kohale toodi
Udud nüüd magavad lohkudes
väsinud hobuste moodi

Lähen ja märga luhta
metsani tallan raja
Silmis kätes ja südames
päikese punane kaja