Panhead

Poolikud pudelid ja kummuli tassid
plakatil mina ja teised
Jakc Daniels kõrvuti Jose Cuervoga
kuum tee
supi sees kartul ja kala

muusika ja  purjakil sõnad
"veel üks pits viina, palun"


mõned mänguautomaadid ja jukebox
kiivrid ja klubide lipud
Harley Davidson
helisev telefon ja närbunud lilled
must kohvi ja mõrudad pilgud
naeratan vaid mina
koos teistega

Selline päev

Päev algas Haibas, enne kella loomulikult. Ehmatused, ehmatused mis meil magada ei lase.
Uned pole enam samad. Jälle uued- uutest asjadest, muredest ja inimestest.
Uudiseid on halbu.. sekka ka häid. Halvad aga kaalult suuremad, olemuselt raskemad.

Nüüd olen kodus mõtlen. Mis nüüd saab. Midagi. Lähen magama.

Päeval nägin meest kes oli Jänes ja teist, sulejopes trussaritega meest, kes ostis viskit ja koolat.
Huvipärast uuris veel, et kas meil kabinetid ka on.
Kui ma küsisin, et kas kempsu härral soovi vastas tema: "Ei, privaatset striptiisi tahaks näha!"
Õnneks töötan Harley mitte Lasso baaris.

Head ööd!

Üks tänane päev

Tänane päev algas väga rõõmsalt ja energiliselt tassi kohvi ja kahe merevaigu leivaga. Bussipeale jõudsin ka õigel ajal ja tööle ei jäänud minutitgi hiljaks. Võtmetega tüüp oli ka õnneks õigel ajal kohal.

Paarimees baarimees tekitas minus veel positiivseid emotsioone kui ta pudeliga, küll spetsiaalselt harjutamiseks ära teibitud tühja pudeliga, trikke tegema hakkas. UUUPS, pudel oli seest pesemata ja ta zonglööris omale kibedat contreaud silma.

Siis tuli köögimees ja küsis: "Kas teate kuidas mehed õige naise ära tunnevad?" Me keegi väga ei tabanud, aga mis pärast välja tuli.. Valel on lühikesed jalad.

Õhtul, kui mu ajud juba kuumusest keema olid läinud, istusin valesse bussi. Vähe sellest, mu ületöötamisest tingitud narkolepsia aina süveneb. Kümneminutilise bussireisi kestel ei ole probleem magama jääda. Nii juhtuski, õnneks mul kompass töötab. Kui teab kus bussist maha astusin pidin ainult 20 mintsa ekslema ja voilaa olingi kodust üle tee.

Elu

Olen oma eluga ilusti joonele saanud. Elukoht on olemas, töö on olemas. Kooli peale tuleb veel mõelda. Eraelu ei ole.

Haiba- Tallinn

Kõik kes vähegi mu blogil silma peal hoiavad on vist juba aru saanud, et mul ei ole eriti aega enam siia oma meeltest ja mujalt sissekandeid teha, vähe sellest, ka oluliste asjade jaoks näib aega nappivat. Korra aiamaale, tikkrit ja hernest, mõni sukiini ja kurk.

Eelmine nädal möödus väga sääseselt ja liikumises. Kairi, Reine ja Mihkli seltskonnas sai autoga läbi tripitud Juminda ja Pärispea poolsaared Põhja-Eestis. Reis kujunes väga emotsionaalseks, harivaks ja huumorirohkeks. Kahjuks mulle kõik see toredus kulmineerus keskmise raskusega perekondlike probleemidega.

Hetkel kõliseb kõrvus minoor ja taustaks taob teknobiit. Kuidagi ahistab. Selline kirjeldamatult rahulik kurbus on peal. Natuke rõõmus kurbus, emotsionaalne, veits igatsuse moodi. Vist igatsen minevikku ja tulevikku ka.


Igal järgmisel hetkel, kõrvuti tegevusetusega, leian ennast jälle tee äärest linna hääletamas või bussis küünte ja hammastega istmest kinni hoidmas(ma ei vihja tegelikult kohaliku marsa extreembussijuhtide sõiduoskusele).
Aga linnas mulle meeldib. Kuidas ei tea, aga tunne on, et keegi on hinge pugemas. Kurjakuulutavalt kavalalt ja ohtlikult.

Töö on mul ka nüüd. Baaris. Sadamapiirkonnas. Muidugi töö sain tutvuse kaudu, nagu kõik tööd olen siiani saanud. Ma isegi ei jaga ära kas see on hea või halb. Olen rahul.

Kokkuvõtlikult on kurb olla, inimesed kellega tahaksin koos olla on Tallinnas.. või Lissabonis.. või Portos... kuskil Inglismaa metsades ja üks on Kadarbiku talus ja mõni on Poolas linnades mille nimesid ma ei suuda ka parima tahtmise juures kirjalikult vormistada. Aga mina olen HAIBAS!

Life is sweet..

Peep Vain ja Airport Jam... ja Kaija

Loen lõpuks, suurest igavusest ja mitte nii suurest motivatsiooni ja eneseabi vajadusest, Peep Vainu raamatut "Kõige tähtsam küsimus". Ja kui see läbi on hakkan lõpuks lugema ka raamatut "Videvik" Päris ajast maas olen ju, vean kihla, et pooled universumist on vampiiri jampsiga maha saanud ja poole inimesed Eestist on Vainu vaimuvälgatustega kursis.

Peep Vainuga olen rahul, olen alati projektipõhist unistamist praktiseerinud. Muidugi seda kõike sel kombel sõnastamata. Listikesed ja sõnastatud eesmärgid raamatute vahel ja märkmikus on olnud alati väga olulisel kohal ja kui kuskile linnukese "done" saab järgi joonistada on ütlemata uhke ja tubli tunne. Ausalt, see töötab!
 Muidugi juba esimese paari lehekülje jooksul soovitas Peep mul ülikool pooleleli jätta. Aga see on juba muu ja veits hapu teema.
Vain mulle meeldib, siiamaani, eks loen edasi.

Homme lähen tööle. Airport Jamile Haapsallu. Tore on täna, üle aasta, mõelda, et homme lähen tööle. Homme lähen tööle! 

Aa.. Kaija jõuab ka täna koju.. türgist. "Tere Kaija!"

Tallinn täna hommikul

hommikul kui linna läksin
jalutasin vanalinnas
kolm tundi
märkasin vitriinidel ja poodides
ja seintel
nii palju vene kraami
mustreid ja matrjozkasid
ma ei imesta enam
kui keegi imestab
eestil on oma keel?!
ja oma rahvas ja pealinn
kultuur ja tugev tahe..


mu kingad hõõrusid
valged kingad
uued
kuid viisid edasi

mereäärde
linnas
täpsemalt puiesteele
mere
baari korraks
kümneks minutiks
hiljem koju
bussiga
esmaspäeval tagasi
et jääda käima edasi
kui õnne on
ja tahet...