Päike mu peas

Peale kooli läksin Panheadi kohvile. Kohvitamas/ teetamas oli enne mind juba väike hulk tuttavaid nägusid. Huvitav koht on see, kohtumispaik.

Latte ja muu jama kõrvale tulid jutuks kinnisvara hinnad siin ja mujal, pagasite kontroll lennujaamades, staaritsemine kukuswoodsisjamujal, Schwarzenegger, Cosmo kuu horoskoop ja paljud teised elulised ning väga olulised teemad.

Kui olin end juba tunnike minekule seadnud passisin veel tunnikese ja siis marssisin tuima näoga, läbi kõige jama, mis taeval pakkuda oli, Viru keskuse poole. Istusin bussi, piletit ei ostnud ja isegi ei mõelnud, et kontrollid võiksid tulla. See oli välistatud. Hoopis mõtlesin, et raibe, kui väga oleks vaja minna kuskile, kus varbad sooja vette kasta, klaasist magusat ja eriti kleepekat koksi libistada ja üldse mitte kasulik olla vaid täiesti kasutu. Telefoni jätaks ka koju ja meiliaadressi parooli unustaks lihtsalt ära.

Koju saadaks veel postkaardi sõnadega: "Lihtsalt nii hea on olla!" Ja päikese joonistaks ka peale.

Way to Poland.. and back.

Päev enne Poola poole teele asumist läksime Kaija koju- Haapsalu kanti. Õhtul söödeti kõhud täis ja köeti saun soojaks.

Hommik oli sombune.. Haapsalus hääletamist alustades(kell 08.09)  mõtlesime välja motivatsiooni programmi: "Võikud riias!"

Võikusid sõime kell 14.58.

Kaunasesse jõudsime ka mingi aeg. Martin ja Carter keetsid teed ja andsid süüa- kohad magamiseks olid ammu ühiselamu juhtkonnaga läbi räägitud. Veel õhtumal õhtul tegime kriipsukese tutvuse Kaunase ööeluga.

Järgmisel päeval natuke vaatamisväärsust, natuke pilte ja natuke rohkem vihma, rahet ja äikest.

Õhtul jätsin Prantsuse poisile teate arvutile: "See You in Tallinn!" Hope to see You in Tallinn..

Teekond Gdanski algas. Kell 6 hommikul olime kohal. Võtsime rongijaama juurest number 210 bussi, sõitsime tunnikese ja olimegi Mateusze peatuses. Musud olid meile vastu tulnud.

Päevad Poolas veeresid nagu päevad Portugalis.

Tagasi veeres buss tunduvalt aeglasemalt, 22 tundi oli igavik.

No matter what- live, live, live Your life!

Haiba- Tallinn

Kõik kes vähegi mu blogil silma peal hoiavad on vist juba aru saanud, et mul ei ole eriti aega enam siia oma meeltest ja mujalt sissekandeid teha, vähe sellest, ka oluliste asjade jaoks näib aega nappivat. Korra aiamaale, tikkrit ja hernest, mõni sukiini ja kurk.

Eelmine nädal möödus väga sääseselt ja liikumises. Kairi, Reine ja Mihkli seltskonnas sai autoga läbi tripitud Juminda ja Pärispea poolsaared Põhja-Eestis. Reis kujunes väga emotsionaalseks, harivaks ja huumorirohkeks. Kahjuks mulle kõik see toredus kulmineerus keskmise raskusega perekondlike probleemidega.

Hetkel kõliseb kõrvus minoor ja taustaks taob teknobiit. Kuidagi ahistab. Selline kirjeldamatult rahulik kurbus on peal. Natuke rõõmus kurbus, emotsionaalne, veits igatsuse moodi. Vist igatsen minevikku ja tulevikku ka.


Igal järgmisel hetkel, kõrvuti tegevusetusega, leian ennast jälle tee äärest linna hääletamas või bussis küünte ja hammastega istmest kinni hoidmas(ma ei vihja tegelikult kohaliku marsa extreembussijuhtide sõiduoskusele).
Aga linnas mulle meeldib. Kuidas ei tea, aga tunne on, et keegi on hinge pugemas. Kurjakuulutavalt kavalalt ja ohtlikult.

Töö on mul ka nüüd. Baaris. Sadamapiirkonnas. Muidugi töö sain tutvuse kaudu, nagu kõik tööd olen siiani saanud. Ma isegi ei jaga ära kas see on hea või halb. Olen rahul.

Kokkuvõtlikult on kurb olla, inimesed kellega tahaksin koos olla on Tallinnas.. või Lissabonis.. või Portos... kuskil Inglismaa metsades ja üks on Kadarbiku talus ja mõni on Poolas linnades mille nimesid ma ei suuda ka parima tahtmise juures kirjalikult vormistada. Aga mina olen HAIBAS!

Life is sweet..

Illustreerivad pildid..

Öö lennujaamas

  

 









Päev rannas  




  











Jaapan- Kamerun

Portugal- Elevandiluurannik  







 






 Sünnipäev silla vahel
  

Sünnipäev pargis 









Puhkehetk Espinhos 

Piltidel on rõhk hetkel mitte kvaliteedil, ainsad fotomasinad tripil olid telefonid.

Viimane kord Portos- porto veini ja jalgpalliga

Märgin ära hetked:

• Öö Toomase ja Marko  exkodus-  sama niiske ja sama armas, oma kummaliste elanike ja äreva õhkkonnaga. Nagu alati on olnud. 
• Kaija sünnipäeva shampa silla vahel ja öö lennujaamas- olime öö juba Aveiros veetnud, meie seitsmepealisest seltskonnast olid alles jäänud kolm vaprat: mina, Kaija ja Mateusz. Plaan nägi ette Arda juurde ööseks minemist, Ardal olid aga viisaga probleemid ja tema oli suuna võtnud Lissaboni, Türgi saatkonda. Ajaks kui sellest kuulsime olime juba Portos ripakil.  Raha oli piiratud koguses, ehk siis mitte piisavalt, et süüa ja hostelis ööbida. Pidime valima. Valisime söömise ja suundusime lennujaama camp´ima. Enne pargis pingil tähistasime Kaija sünnipäeva algust Eesti ja Poola aja järgi. Portugali ajaks olime jõudnud lennujaama ja pugenud silla monsterdiste vahele tuulevarju. Porto vein maitses eriliselt halvasti hästi. Palju õnne sünnipäevaks Kaija!! 
• Tudu rannas- puuduliku ööune kompenseerisin päevaunega rannas. 
• Portugali-Elevandiluu ranniku mäng suurelt ekraanilt keset vaimuga Portot- Ma seisin piruka ja hiigel seljakotiga keset rahvast kihavat keskväljakut, kell peas tiksumas, et peame liikuma hakkama, et mitte hiljapeale jääda. Vaatan seda ühist meelt ja ühte, mis ühendab reas seisvat kodutut, politseid, ärimeest ja umbes seitsme aastast jõmpsikat. Kõik on sel hetkel võrdsed, nad kõik hingavad ühe eesmärgi nimel- Portugali nimel. Seda ühist meelt on nii hästi tunda, et minusugusel võtab pisara silmanurka, õnneks on mul tumedad päiksekad.
• Avastus, et maailm on zoo-  ma arvan, et kõik inimesed on seda mingil hetkel täheldanud. Vanureid täis buss, lapsi täis mänguväljak, noori täis burksikas ja tuvisid täis tänav. Sellega tuli meelde, et nägime kuidas kajakas tuvi sõi ja üks oss vaatas seda pealt ja plaksutas käsi ning itsitas nagu väike plika. Thats the spirit!
• Portost välja jalutamine- esimest korda jalutasime üle silla, ja ma heitsin viimase pilgu Portole. Ei tea, kas ma kunagi sinna veel satun..  
• Värinad- head ja halvad, tüdinud ja ootusärevad. Alati on hea kuhugi minna ja alati on hea kui mujal on ahvatlevam kui seal, kus parasjagu oled. It keeps me moving! 

Asume jälle teele..

...seekord suundume riigi ülemisse otsa. Pakime magamiskotid ja paar hilpu, toeks natuke raha.
Homme, esimese asjana võtame suuna Aveiro peale. veedame seal öö, oma Erasmuse vendade, Toomase ja Marko endises kodus. Eesti poisid on ise küll juba jupike aega tagasi Tartu-Tallinna vahel pendeldamas aga sõber Mehhikost on ikka seal ja võtab meid lahkesti vastu.
Peale ööd Aveoros võtame sihiks Porto, lühike ots ja kui ilm lubab läheme Espinhosse randa. Kunagi hiljem, kas järgmine päev või hiljem on plaan ronida veel rohkem ülesse, mingisse linna mille nimi mul meelde ei tule. Seal ootab ehk Poola tüdrukute sõber meid varjulise kohaga kuhu magama keerata.
 Esmaspäev/ teisipäev või kunagi pöördume koju tagasi. Vahepeal peame maha Kaija ja Kamili sünnipäevad ja elame lihtsat elu süües puuvilju mis elu ja loodus meile ise kätte annab.

Ate já!

FARO

Igavuses vaeveldes, eelmine nädal, tuli mu Kaijaga plaan minna Farosse. Tahtsime näha Ott Tänakut. Nägime. Ja nägime Marko Märtinit ja nägime Kruudat. Nägme Eestlasi.

Kui nüüd mõelda, et mis seal minna on, siis ma võin öelda, et on küll. 500km. Ja raha ei ole.

Plaan oli liikuma hakata kell 8.00. Mina ja Kaija, muidugi, magasime sisse. Poisid ootasid juba. Ärkasime kell kaheksa. Minema hakkasime hiljem. Ja tegelikult, ma ei ole kunagi kodutum olnud kui need kolm päeva. Üks öö tänaval ja teine öö leitud kodus.

Aga ma armastasin teda seda.

Minek
Covilhã- 9.47
Fundão- ??
Castelo Branco- 11.06
Before Portalegre- 12.14
Portalegre- 12.58
Faro- 16.35

Tulek
Faro- 11.58
Alm??- 12.17, 12.32
Lisbon- 18.45/ buss



Kuule kuidas kohiseb, ja üksi, omaette, peas on kuulda sahinaid. Kui tema läheb, jääb vaid vaikus, tasa-tasa. Kui palju armastusi, ära mine.

Ellujäämiskursus Madeiral

Üks viiest pildist

Hommik, kui teele asusime, tõotas kõike muud kui halba. Ilm oli ilus, päike, linnukesed- lausa rõõm oli mäest alla, bussika poole, jalutada. Ka bussisõit möödus suuremate viperusteta, tukkusin ja kuulasin muusikat pohmellis Enrico kõrval.

Lissabonis oli vaja leida koht kus printida. Lõuna paus. Lõouna paus. Suletud. Lõuna paus. Peale poole tunnist jalutuskäiku bussijaama ümbruses leidsime lõpuks papelaria ja ma leidsin Humana ka. Viimase üle olen tohutult õnnelik!! Istusime, ootasime bussi. Digikas kukkus maha ja läks ülejärgmine päev katki. Jess. 

Lennujaama läksime bussiga mis müüs ainult päeva pileteid. Mu pähe ei mahu, miks bussijaama ja lennujaama vahel sõitev buss müüb päeva pileteid!! Fakk, kui ma lähen bussikast lennukasse(või vastupidi), siis see ju ilmselgelt tähendab, et ma ei veeda päeva lissabonis(või ei?).

Okei, juurdlesin natuke selle üle ja lõpuks jõudsime lennujaama. Oli vaja vaid leida terminal 2. Haah, maailma asjad on ikka jube keeruliseks aetud. Võtsime uue bussi- seekord siis terminali kaks.

Seal ootas meid üllatus. Lend, mis oleks pidanud toimuma kell 17.55, on edasi lükatud, kella 19.30 peale. Rahunesime ja ootasime ja ärritusime uuesti ja sõime ja jõime ja olekski pidanud juba boardima minema. Aga ei, veel üllatus, lend toimub kell 20.20. Ma isegi ei ärritunud enam. Ootasime ja vaatasime filmi ja tukkusime ja vaatasime Itaalias toimunud jalgratta võistlust. Ja jälle aeg boardima minna aga ei. Uued uudised, et lend toimub kell 22.40. Olin nii pettunud ja väsinud, et ei oska seda ka kõige parema tahtmise juures sõnadesse panna. Ja nüüd võib oma kõige suurema ja emotsionaalsema kujutlusvõime kokku võtta ja kujutleda, mida ma tundsin kui tabloolt lugesin, et lend toimub kell 23.20. Niih, ja peale seda umbes kell 1 jõudsime kohale. Olime saarel.

Hakkasime Madeira lennujaamast välja jalutama, kui tuli turvamees. Krahmas mul ja Enril varrukast ja kamandas endaga kaasa. Meid nimelt saadeti eraldi kontrolli ja valgustusse. Ei tea, kas meie kaubanduslik välimus oli tõesti nii suuri kahjustusi saanud või nägime lihtsalt terroristid või narkoärikad välja.

Siis võtsime takso, sest busse enam ei sõitnud. Hotell oli bronnitud Madeira ainukeses linnas Funchalis. Takso arve 36 euri. Ma olin liiga väsinud!!

Hommik oli ilus, ärkasime ja läksime rollerit rentima. Saime ja väga soodsalt. Terve esimese päeva vuristasime mööda Funchali ja lähedalasuvaid külakesi ringi. Avastasime saarele omaseid jooke ja sööke. Isegi rannas sai käidud. Õhtul läksime peole, mille peamiseks tõmbenumbriks olid kohutav süldibänd ning senhora kes hoidis õlleklaasi pealael ja tantsis samalajal elavalt. Õhtune taevas ei tõotanud head, kiskus pilve.

Hommikul  udutas korralikult aga mõtlesime, et ehk pealelõunat läheb selgemaks. Eksisime. Sellegipoolest panime rollerile hääled sisse ja asusime teele. Järgmise öö veetsime pisi-pisikeses külas. 

Järgmisel päeval suundusime tagasi Funchali, sest olime tervele saarele juba ringi peale kärutanud. Ilm oli ikka veel kehva, väga kehva.

Ühel päeval tekkisid mul oma kaasvõitlejaga suured suhtlusprobleemid. Umbes päeva ei rääkinud, siis paar sõna ja siis jälle tasa-tasa. See muidugi oli harjutus iseseisvaks eluks, oskus olla üksi ja õnnelik. Sain rahuldavalt hakkama, ma arvan.

Lõpuks jõudsid Poolakad meile järgi. Õnn, õnn!! Jälle saan oma häält kasutada!

Järgmised päevad läksid natuke üksikult aga siiski rõõmsalt ja kiiresti. Tänu kirevale Poola seltskonnale. Päeval külakesed ja õhtuti pokker või see-mäng-inglorious-bastarditest. Ja peale teist raundi viimases mängus saime aru, miks filmis peale seda mängu tulistamiseks läks. Meil õnneks relvi kaasas ei olnud ja emotsionaalsed vaidlused lõppesid katkematu naeruga.

Lõpuks oli aeg koju tulla. Nüüd olen kodus. Homme lähen lõunasse rallit vaatama- Eesti poisile Otile pöialt hoidma.

Homme ostan Eesti piletid ka ära.

Homme, homme ja päike puudutas taas maapinda, konn on konn ja prints ei tea sellest midagi.. printsessi ei ole ammu nähtud.

Üks õnnelik päev kuuest päevast

Madeira, my love!

Ei, tore oli.

Võidab see kellel on minnes vähem asju

Nüüd, kui meil on juba kuumust õuepeal rohkem kui üks põhjamaine keha nauditavaks hulgaks nimetab, hakkan ma mõtteid koju liigutama. 

Eile, enne magama minekut, kella ühe ajal, tuli selline ära viskamise/pakkimise tuhin peale, et lausa raske oli suure ärevusega uinuda. Lõpuks siiski sain hakkama.

Hommikul vutt-vutt kooli, asjalikke asju ajama, ja pärast koju- kohvi sisse ja ära viskama/pakkima.

Mõtlen murega selle kahekümne pluss kaheks kilogrammi peale, mida saab endaga lennukis vedada ilma juurde maksmata(1kg- 10eur) ja vaatan oma asju mida on kogunenud aastaga vähemalt kaks korda rohkem. 

Istusin asjade hunnikus- see särk prügisse, see kampsik pakki, need püksid jalga ja see auguraud Kristile, kes tuleb sügissemestril siia studeerima.

Ja nii paljude-paljude asjadega. Hinge ei ole, et mõnda oma kulunud, väsinud asja prügisse panna. Õnneks on mul kuuke veel varrukas.

Nüüd lähen pakkima homse Madeira reisi jaoks. Kõik vedelikud pisikestesse pudelitesse, magamskott pampu ja võimalkult vähe riideid pagasisse ja peab hakkama saama- kuus päeva ja supper soojus ju ainult.

Belmontes, orjastamise kaotamisest

Eile käisime looduses ja Belmontes muuseumis. Muuseum rääkis Brasiilia avastamisest Pedro Alvares Cabrali poolt . Jalutasime läbi 16 tuba, mis igaüks käsitles erinevat seika või erinevat elementi avastusretke või Brasiilia kohta. 

Näiteks olid seal muude hulgas sõnatuba, muusikatuba, laeva ja meeskonda tutvustav tuba, meretuba ja orjatuba. Viimases oli kamber ahelatega ja rohkem ei midagi. Tädi ütles, et Portugal oli esimene maa, kes hakkas legaalse orjastamise vastu võitlema ja ametlikult sai orjastamine illegaalseks tegevuseks 18 sajandi lõpul. Ja me Kaijaga arutasime:

K: "Mõtle, kui hilja alles orjastamine kaotati."

M: "Jah, julm. Tegelt ma arvan, et siiamaani on kuskil ikka illegaalseid orje."

K: "Jah, nagu Hendrik Võrnol selles Uuspõllu filmis oli!"

M: "Kaija, Sa oled liiga kaua Eestist eemal olnud."

Muuseum oli tore ja kena aga rohkem olen ma ikka looduse inimene.

Muuseum Belmontes, orjatuba

Porque não legalizar e. kuidas ma pooljuhuslikult Portos kanepit legaliseerida püüdsin

Oma pikal reisisel nädalal ehk nädalasel puhkusel mööda Portugali sattusime sõpradega väga huvitavatesse paikadesse, kohtusime väga kummaliste inimestega ja olime väga ebareaalsete sündmuste tunnistajaiks.
Üheks märkimisväärsemaks ja huvitavamaks, selliseks millest ma ei oleks eales arvanud, et ma oma ilusa ja turvalise elu jooksul osa võiksin saada, oli protesti aktsioon "porque não legalizar". Tegemist siis ilmselgelt kanepisaaduste legaalseks muutmise miitinguga. Seal oli jälle hetk, kus mul oli niiiii kahju, et mu fotokas nii kräpp on.
Sattusime sinna ürkale suhteliselt juhuslikult, Arda korterikaaslane mainis, meie läksime aga hoopis sööma. Hiljem autoga linnas tiirutades nägime ja mõtlesime, et võiks ju selle nalja ka üle vaadata.
Leidsime parkimiskoha väga pargi lähedal. Juba peale kolme sammu oli õhus tunda kibedat aroomi ja näha ülevoolavas rõõmus inimesi.
Päris lähedale jõudes oli näha, et park(umbes nagu Tammsaare Tallinnas) on kaetud nii kirju rahvamassiga, et nendest pilguga kiirelt üle lastes võis omagi kainuses kahtlema hakata.
Arda leidis oma korterikaaslase murult, koos teiste sõpradega. Ühinesime nedega. Ja mina ainult imestasin, et kas tegelt ka on selline üritus võimalik- park keset Porto kesklinna, täis kanepiuimas inimesi, politseinuikud tähtsalt nende rahu valvamas.

See kõik oli kirju ja hämmastav pilt kurva ja määratlemata rahuliku rahutusega. Pooled vestlesid elavalt, teised lesisid murul ja nautisid päikest ning tuulega purskkaevust kantud piisku oma uimasel näol. Oli neid kes sõitis rattaga ümber purskkaevu, neid kes tegi imelisi asju paljude pallide ja kurikatega, kes tantsis, kes istus, kes mängis pilli, kes mängis koeraga. Mõni ei teinud midagi, lihtsalt hõljus kõrgemal kui elu või see muruplats või üldse kõik need inimesed ja kogu see üritus.

Päike hakkas kaduma, inimsed laiali vajuma. Läksime meiegi.

Pean ka seda lisama, et ma tegelikult ei ole kanepi legaliseerimise poolt, suhteliselt neutraalseks jätab. See vist ikka nii, et kes tahab see teeb, ei loe kas legaalne või mitte. Muidugimõista, minu tagumiku jälg seal muruplatsil, selle ürituse ajaloos, räägib endaeest.

11 autot sihtkohta, 1 auto tagasi

Mul on kirjutamise kriis, see on täitsa vägisi kirjutatud post. No, et äkki saan soonele. 

Lõunasse lendasime häälega. 11 autot. Rahvast seinast seina- rullnokkadest karjakasvatajateni ja veel igasuguseid. Emotsioone oli ka igasuguseid- kohati, keset tühermaad nutt kurgus näpuga kaardil järge ajades tuli vägisi isegi mõte peale, et miiiiksss ma bussiga ei sõida. Teine hetk maanteel seitsme tuule suunas jalutades(kohati me vaevu mõistsime, kus oleme ja kuhu suunda peame edasi minema) täitis keha ja hinge piiritu vabadus ja hing hüppas, kõik oli sel hetkel võimalik!

Lõpuks kui kohale jõudsime oli rõõm kui suur ja kasvas veel kui poiskad(EESTLASED!!!!) meile suurte kellade kõrvale järgi tulid. Arutasime Kaijaga seal, kas me näeme huvitav kodutud välja või, suht kähmakad olime ja mu katkised teksad on ka mujal kõneainet ja näpunäidet pakkunud. Blahh.

Sellekorra kodus. Natuke veel ja oligi melu täies hoos, grill ja vein ja nii palju eesti keelt. Kui hea, nii hea oli kuulata lihtsalt möla Eesti keeles. Ja naljad, Eesti naljad eesti keeles! Lihtsalt niii hea!! Ööpeale nägime palju: tähti, politseid, taksojuhte, vett ja männikäbisid! Ja avastasime, et maailm on nii väike. Kuulsin oma(Haiba) küla uudiseid Portugalis, endajaoks täiesti võõralt inimeselt. 

Hiljem, järgmisel hommikul, saatsin Enricole hädakisa smsi, et tahan nüüd Laaagosesse(50 km), seal toimus suur Erasmus miiting!! Kuna tal tulek natuke aega võttis siis enne saime pulmas kontvõõrad olla, naistejutte ajada ja rannas karpe korjata ja veel avastada, et Eesti on ikka maru pisuke.

Siis Laagos. Erasmused on hullud, on!! Minu plaanitud üks öö venis kahe ööseks. Kuidagi jube suur vabadus tuli peale rannas peesitades. Tundus, et kõik argiasjad on võimalik hetkeks ära unustada, edasi lükata ja olematuks muuta. Unustasin, lükkasin ja muutsin, nüüd vaatan kuidas end jälle joonele ajada. 

Lagoses hotelli eest ma ei maksnud, lihtsalt vajusin sisse, kui jõudsime oli juba pidu kõrges. Peoks baaris olid ka home made käepaelad, isegi ei tea täpselt kelle kavalus see oli aga lõhnab Hispaania järgi. Ja need tõesti töötasid. Niih.

Kokkuvõttes oli see mu kõige ujuvam puhkus üldse, igapäev sai poolvägisi riietega kuskile bassusse või purskkaevu maandutud. Päevasel ajal täitsa vabatahtlikult ja uikaritega.  

Tagasi tulin Elsaga, ühe autoga punktist A punkti B. Nii hea oli. Energia oli otsas ja uni oli silmas. Lõpuks oli nii hea kodus olla, kuhjunud tegemiste ja muude teada-tuntud asjadega.

Täna tuleb Kadri mulle Inglismaalt külla. Orgunniga on probleemid(nagu minupuhul alati). Aga ehk läheb ka seekord õnneks. Alati on ju läinud, miks nüüd ei peaks. Homseks plaanin Lissaboni ja edasi vaatab asjade käigus.

Selle nädalavahetuse sõnum on lihtne: hommik on õhtust selgem aga mitte alati.

Lõunasse

Pille on võrgust väljas. Teie saadetud sõnumid jõuavad kohale, kui ta sisse logib. Saada kontaktile hoopis meil

M ütles kell (7:40):

tsau emps!!
ma lähen Lõunasse!!
pühapäeval tagasi!! (L):**

Kunst ja disain Lissabonis e. üks inspireeriv päev kodust eemal

Eilne, terve päev väldanud, bussireis Lissaboni(ja hiljem tagasi) kujunes kurnavaks nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Füüsilisteks komistuskivideks said mu üübermugavad ketsid, mis suhteliselt sooja ilma, pika bussis istumise ja pideva ringi jalutamisega reageerima hakkasid. Olgem ausad 11 tundi on päris pikk aeg.

Vaimule olid kohutavat kurnavad energeetilised tudengid, kes terve tee Lissaboni ja tagasi laulsid. Laulsid ja laulsid.. laulsid ja laulsid ja siis laulsid veel. Kaija pakkus, et isegi Otsa kooli bussis ei oleks vist nii ulme, ma nõustusin. Põhimõtteliselt ma ei ole laulmise vastu aga tahaks mõttepausi ka. Igatahes kui kojukesse tagasi jõudsime olid mu ajud nagu smashed potatos.

Lissabonis mulle väga meeldis. Suurlinna õhk mõjus värskendavalt.

Külastasime kahte muuseumi ja mäkki. :D Esimene vanadest disaineri töödest(McQueen, Balmain, Dior) ja erinevatel kümnenditel disainitud julgematest mööblijuppidest. Eriti meeldis mulle revolutsioonide aegne mukkimislaud (kahjuks pildistamine oli seal keelatud). Teine väljapanek (samas muuseumis) oli Converselt. Erinevad ketsid ja põhiteemps ikka see, et converse ketsiga käivad kõik- rock staarist keevitajani.

Teine muuseum, natuke Lissabonist väljas, oli väga üli äge. Iga nurgataga ja igas hääästi suure maja salajases sopis oli midagi huvitavat ja üllatavat. Näiteks suuuuuured mänguasjad, suuuuuuur king pottidest pannidest, eriti head fotod inimestest ja kultuuridest(mu lemmik!!!), video saalid eriti sürride filmidega, tablettidest tugitool ja voodi, plastikust lauatarvetest hiigel lilled, tampoonidest lamp, ja veel hästi palju tarbeesemete kasutamist kunstis.

Tunne on hea, kõik see tohuvapohu andis jube palju ideid, julgust ja pealehakkamist. Sõnumi sain lihtsa- leia idee ja teostus tuleb ise. Peaks neid kõiki emotsioone, ideid ja mõtteid kuidagi rakendama ka hakkama. Mõtlen selle peale homme.

perfect idea

killing my babies

for headache


amulet

all we need different things


they were kissing

Even the sun is sleeping

Jah, päike magab, Colombiana magab ja üldse on kõik ümberringi vaikne ja mis muidu enne meid ärkvel on magab ikka. Me Kaijaga oleme kella kuuest juba, nagu noored kuked, üleval. Suur asi meile, kes me mõnikord oleme hirmul, et võime magamisest lamatised saada. Eksperdid. 

Nimelt ootab meid täna ees ekskursioon pealinna- Lissaboni. Justkui põhka ajal- võikud kotti ja kõik bussi. Ainult selle vahega, et me võikusid ei tee. Uhke värk- koos Miki Mouse ja kaheksa Lady GaGa´ga, meie fashionistadega!

NB! Liiga ilusad pildid.

Mari ja Kaija Gran Canaria´l

Läksime Kaijaga kell umbes seitse hommikul teele. Algne hääletripi mõte kaotas ennast tänu unisusele ja hirmule lennukist maha jääda. Loksutasime ennast bussiga Portosse. Süda oli paha, mõlemal.

Esimese asjana Portos oli vaja piletid välja printida. Tegime seda ja käisime igaksjuhuks H&M´ist ka läbi. Siis lennukasse ja viuh Paradiisisaarele.

Sinna jõudsime lugesime hoolega juhiseid mis Enrico ja Antongiulio olid meile andnud ja hakkasime Las Palmase kodu poole suunduma. Ise mõlgutasin mõtteid, et mai gaad, loodan et me kuhugi eriti imelikku kohta ennast sokutanud ei ole. Muidugi teadsime, et A on E parim sõber ja kuna E on äge(väikese kolksuga) siis peaks ka parim sõber ju enamvähem olema. Loogika värk. Liftiga üles, viiendale, sõites veel palvetasin mõtteis ja leppisime Kaijaga enne kokku, et kui hea ei ole siis laseme paari päeva pärast jalga.

Peale poolt tundi diivanil kössitamist ja ootamist, et poisid MEIE toa ära koristaksid haihtusid õnneks kõik kahtlused ja muud asjad. Pizarro 20 rahvas on supppeeer!!

Elanikeks seal kaks itaallast, marokolane ja prantslanna. Ühel itaalasel(A´l) oli külas teine itaallane Tiziano ja teisel itaallasel oli külas gf kes ka itaallane. Rahvast oli palju aga kõigil oli hea(ma vähemalt arvan). Ja lisasime oma ilusa eestlusega ka sinna niigi kirjusse seltskonda värvi. Sinist, musta ja valget.

Samal, saabumise, õhtul nägime toreda vabaõhu peo ära, korraliku rummi ja valju rahvaga. Tegime palju pilti ja olime niisama ägedad.

Teisel päeval oli Antongiulio meile plaanid valmis teinud ja autos kohad broneerinud, et minna suurele Erasmuse grillile. Väga tip-top ürka! Peale seda tiirutasime saarel natuke ringi ja õhtuks olime kõik nii laibad, et muud ei tunnistanud kui oma voodit/diivanit. 

Kolmanda päeva hommikul tormasime ummisjalu randa, kaasa haarasime muuhulgas ka kreemi ja punaseks põlenud Tiziano. Käsutasime teda veel, et ikka korralikult kreemitaks, meie Kaijaga loomulikult arvasime, et ära ikka ei põle ja ilm ei ole ka ju nii soe(umbes 25C). Selle tulemusena ajan siiani nahka ja nüüd usun siiralt, et hele põhja neiu peab päikesekaitse kreemi usku olema. Peale peesitusi rannas ja punaste nägudega saatsime T Itaaliasse tagasi, tema aeg saarel oli ümber saanud. Sel õhtul tegime ka linnapeal väikese turismi tiiru ja nägime Kolumbuse maja. Õhtu sisustuseks oli Salsa, tumedad poisid ja kuumad rütmid!

Esmaspäeva päeval ei teinud midagi, shoppasime, sõime jäätist ja jõime coca-colat. Randa ei julgenud minna, mötsisime hoolega after sun´i ja õhtul ka ei teinud suurt midagi, vaatasime Peter Pan´i ja olime lihtsalt mõnnalt.

Teisipäval ajasime vara jalad alla ja suundusime lõunasse. Bussijuhil olid närvid läbi, lasi piipu umbes iga kümne minuti tagant, lõpuks olid mul närvid läbi aga muidu oli bussijuht tore, luges sõnad peale, et me ikka oma asju valvaks ja ütles ka, et vaadaku me, et viimasest bussist maha ei jää.

Lõunas veedetud tunnid olid enamasti kosutavad nii kehale kui hingele. Enamasti, sest meie targad ja sportlikud pliksid otsustasime ühest rannast teise jala minna. Iseenesest kena mõte aga teel nägime liiga palju kortsus ja paljast ihu- nimelt teele jäi nudistide rannaosa. Lehekülg anatoomia õpikust: "Mida teeb gravitatsioon eakate naistega" 

Õhtul käisime mingisuguses kahtlases ööklubis strippi vaatamas. Lahja oli.

Kolmapäeval juba hakkasin pead vaevama hirmutavad mõtted. Ainult kaks päeva veel ja ongi kõik mälestus. Elu on selline. 

Terve kolmapäeva vedelesime rannas ja nautisime kõigi meeltega kuuma liiva ja päikest, sekka  külma ookeanivett ja jahedat tuult. Nohutan nüüd päris korralikult.

Õhtuks oli korraldatud international dinner. Tegime Jessicaga(prantslanna) krepesid- kartulit ja kiluleiba ei olnud käepärast. 

Öö activity oli nightclub Heineken. Väga meeldis see õhtu uute sõprade ja vana sõbra Kaijaga.

Neljapäeval käisime rannas ja läksime SPA´sse, saunatasime ja ligunesime mineraal vees. Lõpuks teatas naisterahvas: "Me sulgeme viie minuti pärast!".

Õhtuks oli plaan minna Lõunasse karnevalile. Sinna me ei jõudnud, sest elutoa sohva oli liiga pehme ja silmalaud olid peale suurt spatamist rasked.

Reedel võtsime veel rannast viimase, temeratuur oli sel päeval 34C.  

Kella kolmest hakkasime ennast tuldud teed tagasi liigutama. Tsau päikesele ja ookeanile ja kodule Pizarro tänaval! Õhtuks jõudsime vihmasesse Portosse Arda juurde. Vajusime peale natukest vestlust unne.

Kokkuvõttes oli see nädal täpselt see mida me sellelt reisilt ootasime. Rand, pidu, natuke turisti ja palju uusi nägusid.

Tagasi Paradiisist

Varsti kirjutan pikemalt.. 

Miks ma Facebook´i kasutan ja miks ma Kanaaridele lähen

Olen alates Erasmuse algusest saanud igapäevaseks Facebook´i kasutajaks. Seda sellel lihtsal põhjusel, et seda portaali kasutavad kõik Kolumbiast Hiinani. Lihtne viis olla kontaktis kõigiga kellega samas majas elan või elasin(umbes 100 inimest,erinevatest riikidest), kallistega kes Eestis elavad, luurata inimeste järgi kelle elust huvitatud olen ja jagada ennast nendega, kes minust kuulda tahavad. Aga võibolla on see vabandus mu Facebooki sõltuvusele, sest tuleb tõdeda, päris ausalt, ma veedan sel lehel oma päevast hirmuäratavalt suure osa!!

Jah, sest mõnikord teen neid totakaid teste ka, no näiteks: millal ma suren, mis värvi on mu aura, kes on minu lover of the day, milline surnud rock staar ma olen või näiteks kui õnnelik ma täna olen. Tegelt, no andeks, on ikka idiootsus küll. Aga ikka teen. Meeldib kuidagi see meelelahutuslik element(või järgmine märk sõltuvusest!?). Täna näiteks olen 80% õnnelik. Aga ühte asja võin küll päris ausalt, lausa skaudi ausõnaga öelda: küberfarmer ei ole ma kunagi olnud!

Ei tea, kas Facebook päeva paremaks teeb, aga leevendab natukene igatsust ja annab võimaluse suhelda nendega, kellega asjaolude tõttu kontakti ei leiaks.

Okei, see selleks, põhiline tegelikult mis tahtsin kirjutada on see, et homme me läheme Kaijaga Kanaari saartele.
Kahekesi- Eesti tripp või nii. Seljakotid kokku ja homme hommikul Portosse, seal aega veits uimerdada ja siis vurr-vurr Ryanairiga Las Palmasesse!!
Seal, küll mitte homme(väikese arusaamatuse tõttu) ootab meid Itaallase sõber, kes teeb Erasmust Las Palmases!!! Tekib küsimus, et mis me halba oleme teinud, et meil seal lepingulist kooli ei ole!? :D
Okei, aga ühesõnaga me läheme homme, helistame AntonGiuliole, et üllatus-üllatus, me nüüd oleme siin ja kolime sisse- nädalaks, vist.

Seekordse reisi eesmärk on mitte näha vaatamisväärsusi. Põhiline element on tsillbill, no üldse midagi ei kavatse seal teha peale lihtsalt eksisteerimise, mis leiab aset muidugimõista rannas. Ilmateade lubab 19-22C, ei tundu teab mis soe, kuid väga päikeseline, okei, ühe pilve täpiga ja reedel ühe piisa vihmaga.
Õnneks ma pole kunagi ilmateadet uskunud!

I love You Salamanca e. Couch Surfingu võlu ja vaev

Eelmisel nädala neljapäeval pakkisime Kaijaga koos (üle pika aja) kompsud jälle kokku ja läksime rändama- hääletama. Suht orgaiseerimata tripp, isegi võikused ei teinud aga ujukad pakkisime igaksjuhuks kaasa.
Sihiks võtsime Salamanca Hispaanias.

Eelmusel õhtul võtsin ühendust Junioriga (CouchSurfing.com), kes elab Salamanca kesklinnas korteris mille rõdul on Brasiilia lipp. Vastuseks tuli: "Cool, You are welcome!!"
Sellega sai enne väheke kahtlane minek kindlaks plaaniks.

Minek sujus esialgu ilma suuremate viperusteta- iegi vihmavari oli täiesti ilmaasjata kaasas.
Kokku läksime nelja autoga- kaks rekkat ja kaks sõiduautot. Esimene sõidukas oli niivõrd tore härra, et viskas meid üle piiri ära. Ostis veel Pepsitki karastuseks. Ehk ei olnud mingi perv.
 Teist masinat ootasime päris kaua, enne rääkisime veel Hispaania politseiga, et aiai tüdrukud, kiirteel on väga ohtlik, ehk laske kohe jalga või saate trahvi. Meie aga alla ei andnud kui härrad politseinikud olid silmapiirilt läinud jätkasime meie oma püha ülesannet, jalg natuke värises aga hetkel ei olnud see üldse oluline.
Järgmine auto oli ka sõidukas, mingi ammune Maffia boss vist, nüüd oli ta küll juba kindlasti oma kaheksakümnenda sünnipäeva ka ära näinud. Päris vana oli. Naise pilt oli ka armatuuri küljes.
Järgmine rekka tegi meile tünga ja ülejärgmine rekka viskas Salamanca kesklinna ära.

Salamancas tahtsime ühe öö veeta aga veetsime kaks. Läbi Couch Surfingu kohtusime kamba Erasmustega Oviedost.  Kutt, kes meiega Juniori kodus surfas, oli Mateusz, sündinud Poolas aga peale viiendat eluaastat kolis perega Saksamaale. Mängis kitarri ja oli lihtsalt lahe lokkidega sell. Temaga koos olid veel mõned poolakas, sakslased, prantslanna ja mõned hispaanlased. Päeval olime turistid ja õhtuks oli plaanitud korralik korteri pidu, sangria, cuba libre, kitarri ja jälle osaga maailma kõige ägedamatest inimestest!

Hommikul oli vaja tagasi Portugali tulla. Hääletamise idee kaotas oma väärtust võideldes maailma kõige suurema tuule(orkaan Tsiilist), peavalu ja unega.  Tuul oli nii räige, et ma arvasin, et lendan minema või saan mõne teeviidaga otsaette ja ei ole isegi aega, et kallistele öelda kuiväga neid armastan. Õnneks läks kõik hästi ja küll mitte enne pimedat aga pimedas olime tagasi Pacis. Kahe autoga seekord!

I love my life!!