Peep Vain ja Airport Jam... ja Kaija

Loen lõpuks, suurest igavusest ja mitte nii suurest motivatsiooni ja eneseabi vajadusest, Peep Vainu raamatut "Kõige tähtsam küsimus". Ja kui see läbi on hakkan lõpuks lugema ka raamatut "Videvik" Päris ajast maas olen ju, vean kihla, et pooled universumist on vampiiri jampsiga maha saanud ja poole inimesed Eestist on Vainu vaimuvälgatustega kursis.

Peep Vainuga olen rahul, olen alati projektipõhist unistamist praktiseerinud. Muidugi seda kõike sel kombel sõnastamata. Listikesed ja sõnastatud eesmärgid raamatute vahel ja märkmikus on olnud alati väga olulisel kohal ja kui kuskile linnukese "done" saab järgi joonistada on ütlemata uhke ja tubli tunne. Ausalt, see töötab!
 Muidugi juba esimese paari lehekülje jooksul soovitas Peep mul ülikool pooleleli jätta. Aga see on juba muu ja veits hapu teema.
Vain mulle meeldib, siiamaani, eks loen edasi.

Homme lähen tööle. Airport Jamile Haapsallu. Tore on täna, üle aasta, mõelda, et homme lähen tööle. Homme lähen tööle! 

Aa.. Kaija jõuab ka täna koju.. türgist. "Tere Kaija!"

Viimane kord Portos- porto veini ja jalgpalliga

Märgin ära hetked:

• Öö Toomase ja Marko  exkodus-  sama niiske ja sama armas, oma kummaliste elanike ja äreva õhkkonnaga. Nagu alati on olnud. 
• Kaija sünnipäeva shampa silla vahel ja öö lennujaamas- olime öö juba Aveiros veetnud, meie seitsmepealisest seltskonnast olid alles jäänud kolm vaprat: mina, Kaija ja Mateusz. Plaan nägi ette Arda juurde ööseks minemist, Ardal olid aga viisaga probleemid ja tema oli suuna võtnud Lissaboni, Türgi saatkonda. Ajaks kui sellest kuulsime olime juba Portos ripakil.  Raha oli piiratud koguses, ehk siis mitte piisavalt, et süüa ja hostelis ööbida. Pidime valima. Valisime söömise ja suundusime lennujaama camp´ima. Enne pargis pingil tähistasime Kaija sünnipäeva algust Eesti ja Poola aja järgi. Portugali ajaks olime jõudnud lennujaama ja pugenud silla monsterdiste vahele tuulevarju. Porto vein maitses eriliselt halvasti hästi. Palju õnne sünnipäevaks Kaija!! 
• Tudu rannas- puuduliku ööune kompenseerisin päevaunega rannas. 
• Portugali-Elevandiluu ranniku mäng suurelt ekraanilt keset vaimuga Portot- Ma seisin piruka ja hiigel seljakotiga keset rahvast kihavat keskväljakut, kell peas tiksumas, et peame liikuma hakkama, et mitte hiljapeale jääda. Vaatan seda ühist meelt ja ühte, mis ühendab reas seisvat kodutut, politseid, ärimeest ja umbes seitsme aastast jõmpsikat. Kõik on sel hetkel võrdsed, nad kõik hingavad ühe eesmärgi nimel- Portugali nimel. Seda ühist meelt on nii hästi tunda, et minusugusel võtab pisara silmanurka, õnneks on mul tumedad päiksekad.
• Avastus, et maailm on zoo-  ma arvan, et kõik inimesed on seda mingil hetkel täheldanud. Vanureid täis buss, lapsi täis mänguväljak, noori täis burksikas ja tuvisid täis tänav. Sellega tuli meelde, et nägime kuidas kajakas tuvi sõi ja üks oss vaatas seda pealt ja plaksutas käsi ning itsitas nagu väike plika. Thats the spirit!
• Portost välja jalutamine- esimest korda jalutasime üle silla, ja ma heitsin viimase pilgu Portole. Ei tea, kas ma kunagi sinna veel satun..  
• Värinad- head ja halvad, tüdinud ja ootusärevad. Alati on hea kuhugi minna ja alati on hea kui mujal on ahvatlevam kui seal, kus parasjagu oled. It keeps me moving! 

Kaija!!

See postitus on personaalselt minu kallile Kaijale, ja mitte sellepärast, et ma pahaks paneks, et Sa siin ei ole. Tean ju situatsiooni.
Aga sellepärast et ikka kindel oleksid, et Sinust puudust tunnen!

 

Siit leiad vajalikud bussiajad, et koju tulla: Buss koju!

Ja takso, et bussijaamast jala ei peaks tulema(vihma sajab jälle):  965025622 (???)

Linke mis võivad kasulikuks osutuda:

Ilm , Igaks elu juhtumiks 

Meie linnake: 

 

Ja väike motivatsiooni programm: 

Soundtrack:

 

 

OOTAN SIND!!

Palverännak

Eile käisime K´ga mägedes. Päris kõrgele jõudsime ja ilus vaade oli.
Ja veel ilusam tunne seda vaadet vaadates.

Minek oli vaevaline. Aga seda vaeva väärt. Käisime "kirikus", mida me eelmisest elukohast(pink residentsist) UBI´sse kõndides alati vaatasime ja mõtlesime, et ükspäev läheme sinna. Eile oli ükspäev.
Sinna jõudes selgus, et kirik ei olegi kirik. See oli miski väga eriskummaline hoone, õigmini jäägid sellest. Aed oli küll tabaga kinni aga kurat kui me juba nii kaugel olime siis pidime kõike seda müstilist ilu käega katsuda saama. Hüppasime üle aia.



Ehitasime oma pesa ühe suure kivi otsa.
See kivi oli keskelt natukene õõnes, nagu vann vms. Panime lina istumise alla ja magamiskoti varvaste peale. Päike puudutas paremat põske. Külm tuul kõditas varbaid üha enam ja lõpuks sundis päris ära peitma. Seal oli nii hea lihtsalt olla. Mittemidagi teha ja üldse täitsa oma mõtteid mõelda ja vahepeal K´ga naeru lagistada.



Kaasa olime võtnud pudeli veini, tatart, maisi ja tuunikala. Päris luks muidu aga tomati olime sunnitud ära viskama, sest see oli lömastatud.
Maisi meie esialgsetes plaanides ei olnud aga kui läksime linnapeale veinijahile astusime sisse Mini mercadosse. Seal on poepidaja tihti väikese armsa plikaga. Pisike tirts hakkas meid kohe usinasti viinamarjadega söötma. Ma veel jõudsin mõelda A-gripist(hakkan ka vist juba lolliks kiskuma selle asjaga. Hiljem sain teada, et K ka).
Veini seal muidugi ei olnud ja ega seal eriti midagi ei olnud. Aga paha oleks olnud peale seda kõike sõbralikkust sealt midagi ostmata välja astuda. Ostsime maisi.



Tagasitee kulges kiiremini, mäest alla ja mööda mägijalgratturite teid. Üht saime vahepeal tohtrdada ka, ma ei tea kas ta natuke proovis eputada ka või oli ta tählepanu niisama natuk hajevil. Igaljuhul käis ta üle kuudi. Aga samas, neid radu oli isegi jala peaaegu võimatu tervete kontidega läbida. Õnneks me saime hakkama ja jõudsime väsinud ja rahulolevatena tagasi koju. Ja arvata võib kui õnnelikud me veel olime kui kuulsime, et sooja vett ei ole!!!



Koju jõudes jõime veel veini. Ja kokkuvõttes ma tundsin, et olen peale seda rännakut vist natukene parem inimne.

Tragedy and Comedy

Kui oled väsinud ja toetad K´ga Covihas vastu muuseumi sammast, siis tuleb mees ja ütleb, et te olete nagu tragöödia ja komöödia (mina siis seekord traagilisemas rollis). Ja mis teha kui keegi nii hästi meist natukest näeb.