Täna öösel oli mu maailmas maavärin, midagi tõsist ei juhtunud ning see kõik juhtus ainult ja ainult minu maailmas ja minuga.
Nimelt ehmatasin end keset ööd ülesse, sest kõik mu ümber, kaasa arvatud ma ise, värises. See oli ju liiga reaalne, et olla unenägu. Ausalt. Siiani on selline tunne ja veendumus, et see oli. Ainult hästi korraks, aga oli.

Igaksjuhuks lugesin homikul veel kõik delfid ja kahekümne neljad läbi, et veenduda maakoore stabiilsuses Eestimaa ja minu kodu all. Lihtsalt kindluse mõttes.

Niigi hakkan juba vaikselt uskuma, et see aasta õhtusse ei jõua- maailma lõpp.