Mõnikord, täpsemalt täna hommikul, ei viitsinud ma mittemidagi teha. Pühapäevad on tegelikult koristamiseks, pesu pesemiseks ja niisama uimerdamiseks.

Siis ma hakkan mõtlema, et hoiaks kodu kohe ja alati korras. Siis tekivad vabandused, et meil on remont ja remondi ajal peab leppima mõningase segadusega. Jah, kitsas on, sest kogu meie kraam on paigutatud ainult ühe korteri poole peale. Aga kui nüüd ausalt mõtlen siis pole tühjad õllepudelid ja vedelevad riided mitte kuidagi, isegi kui väga tahaks, seotud remondist tuleneva segadusega.

Siis ma hakkasin asjalikuks, pühkisin, pesin ja toimetasin. Olin tubli. Siis mõtlesin, et peaks tõesti oma eluviise natuke muutma, ja ennast natuke muutma.. on ju nii, et kui tahad maailma muuta siis alusta endast, oma maailmast.
Aga samas ma tean, et kui oleks võimalik saada uus algus, siis ma alustaksin suht tihti uuesti. Hea oleks ju, kui iga päev oleks pea värske, mingeid muresid poleks, midagi ei häiriks, vihastaks, segaks ega tüütaks. Iseloom oleks tugevam ja ise oleks ka palju parem ja vägevam inimene.

Aga samas, ega mul hetkel ka midagi väga viga ei ole.