Homme on esimene kord, peale jõule, kui saan Tallinnast välja. Tõega ootan ärevalt oma maailma top kahes oleva inimese, Lisbethi, nägemist ja õde ei ole ka ammu näinud. Ühesõnaga sean sammud, ehk siis ostan bussipileti, Haapsallu. 

Tegelikult, kui päris aus olla, siis ma mõnikord kardan, et Liska mind ära ei tunne. Ja, et me näeme liiga harva, et ta mind meeles peaks ja liiga vähe, et ta mind ära tunneks. Sest, tõesti see pisike plika annab elule uued mõõtmed. Veel suuremad, imepärasemad ja meeldejäävamad. Ta lihtsalt on selline nagu me kõik tahaks, et maailm oleks, vahetult siiras ja aus.

Head ööd!