Lukus!

Tööpäev sai läbi, sõitsin vurr-vurr koju ja tee peal sähvatas. Kas ma sisemise ukse panin lukku? Mõtlen, et ju panin, igapäev panen ju. Ei teadnud, suht halb tunne oli. Südamerahu huvides oleks vaja ikka järgi tsekkida aga kuna laiskus nii suur siis veel kord mõtsin, et JUU ma ikka panin sisemiseukse ka lukku.
Tõin siis endale veel rahustavaid väiteid, et neid liigutusi mida ma päevast-päeva teeme me ei salvestagi endale mällu. Need on loomulikud.
Koju jõudes L ütles, kui olin muret kurtnud, et JUU ikka panid, iga päev paned ju kõik ilusti lukku ja siis ütlesin talle, et tavaiks saapad jalga, ma pean kontrollima minema. Tema veel mainis, et kui ma nii kallis ei oleks ta ei viitsiks.
Nii, olin tagasi töökohas ja mis selgus, uks oli lukus.

Sõitsime siis ilusti koju ja parkisin auto ära ja L tegi hea nalja: "Kas sa välisukse ukse ikka panid lukku?" Korraks tuksatas agaa...
Madafakkkk... jah, ma panin signalisatsiooni peale ja ukse lukku. Kontrollisin. Sel korral.

Ja siis kontrollisin auto uksi ja koduust ka, et kindel oleks.