asjad hingel seoses feisbuukiga

Veel tahan öelda.

Kallid kiisud, kedagi ei huvita, ja mitte kunagi ei hakka huvitama, kui palju kartuliputru ja vinkusid te täna õhtul sõite, kui palju te sellest kordumatust maitseelamusest pilte klõpsisite, kui kaua seedisite ja millal kogu selle ime välja sittusite. Täiesti pohhui.

Andeks, aga ma arvan, et ei ole ainus keda ei huvita. Ja mitte ainult ei huvita vaid faking ajab häirivalt naerma ja paneb mõtlema, et miks, kas siis tõesti peab oma elu iga pisiasja facebooki seinal jagama.

Veel, need kärnas ja kodutud Aafrika, ja muud, lapsed. Jah, ehk keegi annetab dollari või kaisukaru. Kas me oleme peale like vajutamist paremad inimesed ja kas maailm hakkab uue hooga pöörlema? Ja veel küsimus, kas ei leidu meie Eesti piires vahetumaid ja tänuväärsemaid heategusid? Alustagem väikeselt ja kasvagem suureks. 

Ja viimane, kõige päevakajalisem fakt. Me kõik tunneme kui külm väljas on, meil on termomeetrid ja me teame kuidas need haruldased, samas tänuväärsed, tehnika saavutused välja näevad, ei ole vaja fotosid, ennustusi ega muud.. võiks ju selle nõmeduse asendada mõne kena  talvise fotoga või siis lihtsalt kodus vaikides väriseda. Kedagi peale teie ema ja värisevate elukaaslaste ei huvita mitu ruumi puid see talv puudu jääb.

Aga jah, olen vaikselt adunud, et eks see suur sinine sait ongi selleks, et LOL pilte, nalja, toitu ja haavatud lapsi postitada. Et, oma haavatavust, või kogemust ja väga väga värviküllast elu tõestada. Et, elada ennast ellu ja olla elus. Kõigi teiste jaoks. 

Aga näe, taibukamad peavad blogi ja postitavad tweete.

Loevad kes loevad, kes ei loe ned ei taha teada. Lihtne. 

Uuesti, kena ööd!!